Skautlus ja skautluse ajalugu
Tõeliselt on skautlus vaid suur ja õpetlik mäng, ühtlasi on see aga kasvatus. See on mäng, kus vanemad liikmed moodustavad mooremaile õilsa ümbruse, ergutades neid väärikatele tegudele, heategudele, aidates neil jõuda õige rahvusliikme õigustesse. Selle mängu kaudu sirgub poisist mees ja tüdrukust naine, kohusetunde, meelekindluse ja eneseohverdamisega, rüütel oma püha kodu, ligimese ja isamaa kaitseks.
Skautluse ulatuslikum ülesanne on noorsoo kasvatussüsteemi määramine mängu kujul, mille eesmärgiks on iseloomu kasvatamine.
Ehk: skautlus põhineb noorte ise tegemisel ja enesealgatusel, virgutades noori, et neist kasvaksid kehaliselt ja vaimselt terved ning tugevad, iseloomult kindlad, ennastvalitsevad, iseseisvad, osavad, algatusvõimelised, töörõõmsad, ausameelsed, tugevatahtelised iga alustatud ülesande lõpuleviijad, kaasinimesi, loodust ja isamaad armastavad tublid ning mehised mehed ning naiselikud naised ja ühiskonna liikmed, kes eluvõitluses nõutult ei seisatu, vaid algatusvõimelisena on alati valmis oma kohustusi kõige otstarbekamalt täitma.
Skautluse algus
Skaudiliikumine sai alguse Inglismaalt ning selle loojaks oli Briti armee kindral
Robert Stephenson Smyth Baden - Powell (skaudinimega B-P / bii - pii /) (22.02.1857 Inglismaa - 8.01.1941 Keenia). Sõjaväelase elukutse viis Bi-Pi-d mitmetesse maailma paikadesse, teenistuskäigu jooksul kogutud tarkustest kirjutas ta aastal 1899 käsiraamatu sõjaväe luurajatele "Aids to Scouting" (scout - ingl. k. luuraja). Ootamatult suure populaarsuse võitis aga sama raamat noorsoo seas - poisid üle Inglismaa hakkasid oma mängudes kujutlema Buuri sõda ja luuremänge mängima. Nimetatud teos sai käsiraamatuks ka Inglismaal tegutsenud sõjaväelisele poiste organisatsioonile "Poiste brigaad". Oma kirjutise heast minekust noorsoo hulgas sai B-P õhutust uue raamatu kirjutamiseks, sedapuhku soovides seda suunata juba otse poistele. Sõjaväes juhtival kohal teenides oli ta kogenud, et ainult käsuga ei õnnestu inimestes kindlat iseloomu kasvatada ning on praktiliselt võimatu ümber kujundada täiskasvanud inimese maailmavaadet - seega otsustas ta oma kavandatava kasvatussüsteemi suunata lastele, et neist kujuneksid igati väärt kodanikud oma kodumaale. Kuid tema kogemused olid pärit sõjaolukordadest, sellise raamatu kirjutamiseks aga oli vaja minna poiste hulka. Nii koondaski ta enese ümber paarkümmend inglise poissi erinevatest ühiskonnaklassidest ja viis nad 1907. aasta suvel ühele Inglismaa pisisaarele (Brownsea saar), kus korraldas esimese skautide laagri. Tegevuse põhimõtteks sai õppimine läbi tegevuse ("learning by doing"). See üritus läks igati korda ja juba enne uue raamatu ilmumist jõudis teade õnnestunud poistelaagrist üle Inglismaa ning kõik seiklushimulised poisid (kuid milline poiss pole seiklushimuline!) tahtsid hakata skautideks. Oodatud raamat ilmus 1908. a. kevadel: "Skautlus poistele" ("Scouting for Boys").
Võib öelda, et mainitud raamat on igihaljas, st.on täiesti edukalt kasutatav ka praegusel ajal. Kiiresti tõlgiti see ka teistesse kultuurkeeltesse, nõnda saadi uudsest noorsooliikumisest aimu ka teistes maades. Ilmuma hakkas ka ajaleht "Skaut" ("The Scout"). Skaudiüksusi tekkis üha juurde ja B-P tunnetas, et skaudiliikumisega tegeledes suudab ta ühiskonnale kasulikum olla kui sõjaväelasena, nii otsustas ta tegevväe ohvitseri ameti maha panna ja anda kogu oma jõu uue ja elujõulise organisatsiooni loomisele. Järgmisel, 1909. aastal, loodi tüdrukutele "oma skautlus" - gaidlus (guide - ingl. k. juht, teed näitama). Tol ajal kehtinud tavade järgi ei olnud võimalik
poisse-tüdrukuid samasse organisatsiooni ühendada. Nüüdseks on need piirid kadunud ja soolist vahet ei tehta. Nii skaudi - kui gaidiorganisatsioonidesse võivad kuuluda mõlemast soost isikud, juhul, kui asukohamaa organisatsioon pole teisiti sätestanud (näiteks religioossete tavade pärast Indias).
Skautluse levik
Nõnda leviski skautlus lühikese aja jooksul paljudesse maadesse, jõudes sealjuures üsna kiiresti ka Eestisse (1911. - 12. aastal).
Skautluse arenemine ja laienemine:
1916.a. skautluse noorim aste - hundud, klassikaliselt 8-12 aastased poisid.
1918.a. skaudieast välja kasvanud poistele - vanemskautlus, 16-20 eluaastat
1925.a. händikäp - skautlus, mõeldud kehaliste puuetega poistele.
WOSMi moodustamine
1920. aasta augustikuul kogunesid skautide esindajad paljudest maadest kokku Londonisse, kus võeti sihiks luua ülemaailmne skautide organisatsioon. Kahe aasta pärast, s.o. 1922.a. tuldi kokku Pariisi ning moodustatigi WOSM (World Organisation of Scout Movements), asutajaliikmete seas oli ka värskelt iseseisvunud Eesti. B-P valiti samas maailma peaskaudiks.
Juhtiv noorteliikumine
Skaudiliikumisest sai enimtuntud ja -tunnustatud noorteliikumine maailmas ning väga paljud inimesed on sellest osa saanud. Seda enamasti nooremas eas, kuid on ka neid, kes on aktiivselt asja juurde jäänud kogu eluks. B-P poolt on sõnastatud ka selline ütlemine: "kord skaut - alati skaut!"
Laagrid, Jamboreed, skaudikodud
Skaudiaasta jaguneb kaheks: keskeltläbi 50 nädalat sisetegevust ja 2 nädalat laagris viibimist, kus praktiseeritakse aasta jooksul õpitut. Skautluse algusaegadest on pärit traditsioon, et iga nelja aasta järel toimub ülemaailmne skautide laager - Jamboree. Neid püütakse korraldada iga kord võimalikult erinevates maailma paikades. Skaudikodud on mõeldud nn. aastaringseteks laagriteks, kuhu iga skaut võib sõltumata aastaajast minna, olles end vaid eelnevalt registreerinud.
Suurlaagrid Eestis
Eesti suurlaager ehk rahvuslik jmboree on Eesti skautide suurim üritus. Tänapäeval on suurlaagri tsükkel 4 aastat.
Eesti skautide suurlaagri traditsioon sai alguse 1926. aastal, kui Tallinnas, Pirital toimus esimene oma suurlaager.
Laagriplatsi asukoht pole siiani kindlalt välja selgitatud, sest tollal oli piirkonnas ainult mets, kui mälestuste järgi toimus laager Pirita Kloostrimetsa ringraja ja jõe vasaku kalda vahelisel ala. Esimesest suurlaagrist võttis osa üle 400 osaleja.
Eesti esimese suurlaagri mälestuseks on püstitautd ka Pirita velodroomi taha
mälestuskivi.
Skautlus ja maailmapoliitika
Ehkki skautluse üks aluspõhimõtteid on apoliitilisus, pole ta jäänud puutumata 20. sajandil maailma tabanud poliitiliste põhjustega tragöödiatest - sõdadest ning nendele järgnenud okupatsioonidest.
Samal ajal kui vabas maailmas arenes skautlus jõudsalt, siis diktatuuririikides reziimile sobimatu skautlus hoopis keelustati - nt Venemaal peale kommunistlikku revolutsiooni ja Saksamaal peale natsionaalsotsialistide võimuletulekut. Skaudiliikumine asendati nendes riikides mõneti skautlust kopeerivate noorteorganisatsioonidega - Pioneeriorganisatsioon Nõukogude Venemaal ja Hitlerjugend Saksamaal, kuid kasvatustöö neis organisatsioonides oli suunatud kujundamaks noortest mitte isiksusi, kes on sallivad teiste suhtes, vaid kuulekaid mutrikesi diktatuuririigi käsutäitjateks.
Sama saatus tabas ka Eestimaad 1940. ning paljusid Ida-Euroopa riike järjest alates 1939. aastast, mil okupatsioonivõimud skautlikud organisatsioonid keelu alla panid. Skaudiliikumisega jätkati eksiilis, kodumaal saadi tegutseda vaid salaja.
Peale diktatuuride lagunemist on skautlikud organisatsioonid neis maades uuesti au sisse tõusnud ning koguvad üha enam populaarsust ja liikmeskonda. Skautlus tänapäeval.
Praegu on maailmas ligikaudu 30 miljonit skauti, tüdrukut ja poissi, 217 maal ja territooriumil. WOSMi kuulub praeguse seisuga kokku üle 150 riigi skaudiorganisatsiooni.
WOSMi liikmeksvõtmise peamised eeldused on kohaliku riikliku organisatsiooni liikmeskonna suurus, mis peab ületama 1000 liiget, majandusliku kandepinna omamine, et olla suuteline teenima oma liikmeid ja kandma WOSMi poolt pandud kohustusi ning eeldatakse territooriumi riiklikku iseseisvust, kus organisatsioon paikneb (viimane on juriidikas vajalik). Sõltumata riikide suurustest on organisatsioonis kõigil võrdne hääleõigus.
WOSMi piirkonnad. WOSM jaotub kuueks regiooniks: Ameerika, Aasia-Vaikse ookeani, Aafrika, Araabia, Euroopa ja Euraasia. Eesti Skautide Ühing (ESÜ) kuulub siis vastavalt WOSMi Euroopa piirkonda. Interaktiivne suhtlemine: infolistid, Jamboree internetis, koduleheküljed.
Koos infoajastu saabumise ja infoühiskonna järk-järgulise tekkimisega on skautlus oma väljundi leidnud ka internetis: skautide infolistid, kirjasõprus e-maili teel, üksuste ja organisatsioonide koduleheküljed.
1997.a. 18.-19. oktoobril toimus esimene Jamboree internetis (JOTI - Jamboree On The Internet), mille jooksul skaudid üle maailma üritasid võimalikult palju olla otsekontaktides interneti kaudu.
Juba pikemat aega on skautide hulgas levinud raadioamatörism, esimene Jamboree raadioside vahendusel (JOTA- Jamboree On The Air) toimus 1957. aastal ning toimub sellest ajast alates igal aastal oktoobrikuu kolmandal nädalalõpul, seega on nii JOTI kui JOTA toimumine rihitud samale ajale.
WOSMil on oma kodulehekülg internetis: http://www.scout.org/. Lisaks on paljudel riiklikel organisatsioonidel ja piirkondlikel üksustel omad koduleheküljed. Eesti Skautide Ühingu kodulehekülg asub võrguaadressil http://www.skaut.ee/ kust on ka viidad piirkondlike üksuste kodulehtedele.
Ühiskonna areng
Seoses inimühiskonna arenguga (linnastumine, linnaliku elulaadi levik) oli tekkinud kasvav vajadus taolise noorsooliikumise jaoks nagu seda on skautlus. Midagi analoogset oleks tekkinud niikuinii, kuid B-P oskas anda skautlusele hea väljundi: kasvatustöö läbi tegevuse, milles lapsed ise õhinaga osaleda soovivad + põhimõtted, mille sihid on kõigile arusaadavalt väärtuslikud. Skautlus on sobinud läbi aegade ja sobib tänapäevalgi eri rahvusest, eri usku ja erinevatest ühiskonnaklassidest pärit inimestele, eriti veel sellepärast, et skautluses pole kunagi seatud piiranguid huvialalisele tegevusele - skautluses võib õppida ja praktiseerida peaaegu ükskõik milliseid tegevus- ja huvialasid (nt. mereskaudid). Kõiges selles seisnebki skautluse universaalsus.
Kuidas Skautlus Eestisse jõudis
Anton Õunapuu polnud ainus, kes skautluse ideed Eestis propageeris. 1911. aastal üritasid Tallinna Peetri reaalkooli poisid luua oma üksust, kuid vähese huvi tõttu jäi see idee pooleli.
Esimene ametlikult registreeritud üksus alustas a. 1912 Pärnus tegevust. Sealne liikmete arv oli kuni 30 skauti ja poiste vanus 12-17 aastat. Koondused toimusid neil vähemalt kord nädalas, kus suhtluskeel oli vene keel, kuid omavahel räägiti ka eesti ja saksa keeles. 1917. aastal pommitasid sakslased Pärnut ja gümnaasium, kus poisid õppisid, evakueeriti. Enne seda rüüstasid vene sõdurid skautide kodu ja pillasid nende varanduse laiali. Selletõttu lõppes sealne skautlik tegevus, mis oli kestnud viis aastat. Aastail 1916-1917 tekkisid skaudirühmad mitmel pool Eestimaal.
