Eestima, mu isamaa,
kuis mull armas oled sa!
Murravad ka tormid, tuuled
Taara viimsed tammepuud,
siiski hüüavad mu huuled:
Eestimaa, sull annan suud
Eesti vaprad vanemad
vaimuvallast vaatavad.
Pääs neil paistvad paistvad pärlikroonid,
võidulaulud nende suul,
kojas kuninglikud troonid,
kuldsed kandled palmipuul.
Eestima, su mehemeel
pole mitte surnud veel!
Nõuab surm ka rohket lõikust
suure sõjakäraga,
truuks jääme isamaale
viimse veretilgani!
Riiklikud sümbolid
Eesti riigilipp
Eesti riigilipp on ühtlasi rahvuslipp. Ta on ristkülik, mis koosneb kolmest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust: ülemine laid on sinine, keskmine must ja alumine valge. Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11, lipu normaalsuurus on 105 korda 165 sentimeetrit.
Esimene sinimustvalge lipp pühitseti ja õnnistati Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 04. juunil 1884. aastal. Järgnevate aastakümnete jooksul sai sinimustvalgest lipust Eesti rahvuslipp.
Esimese määruse Eesti riigilipu kohta võttis vastu Eesti Vabariigi ajutine valitsus 21. novembril 1918. aastal. 1922. aasta juunis kinnitas Riigikogu sinimustvalge lipu ametlikult riigilipuks. Pärast Eesti Vabariigi vägivaldset liitmist NSV Liidu koosseisu 1940. aastal keelati senise lipu kasutamine.
Uuesti ilmusid Eesti rahvusvärvid avalikkuse ette 1987.-1988. aastal, kui sai alguse Eesti vabanemine ja taasiseseisvumine. Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge lipp taas 24. veebruaril 1989. a. 1990. aasta augustis antud seadusega otsustati sinimustvalge lipp uuesti riigilipuna kasutusele võtta; riigilipu seadus kuulutati välja 6. aprillil 1993. aastal.
Eesti riigivapp
Eesti riigivapil on kaks kuju: suur riigivapp (pildil)ja väike riigivapp. Suurel riigivapil on kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat ja otsa vaatavat (passant gardant) lõvi. Vapi kilpi ümbritseb külgedelt ja alt kaks kilbi alaosas ristuvat kuldset tammeoksa. Väikese vapi kilp ja vapikujund on samad mis suurel riigivapil, kuid ilma tammeoksteta.
Eesti riigivapi motiiv pärineb XIII sajandist, kui Taani kuningas Valdemar II annetas Tallinna linnale Taani riigivapi sarnase kolme lõviga vapi. Sama motiiv kandus hiljem üle Eestimaa kubermangu vapile, mille kinnitas keisrinna Katariina II 4. oktoobril 1788. Riigikogu kinnitas Eesti riigivapi 19. juunil 1925. Eesti vägivaldsel liitmisel NSV Liiduga 1940. aastal keelati senise vapi kasutamine. Uuesti võeti ajalooline Eesti riigivapp kasutusele 1990. aasta 7. augustil. Riigivapi seadus kuulutati välja 6. aprillil 1993.
Eesti riigihümn
Eesti Vabariigi riigihümn on koorilaul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", mille viisi lõi 1848. aastal saksa päritolu Soome helilooja Fredrik Pacius. Eestikeelsed sõnad kirjutas laulule Johann Voldemar Jannsen. Eestis lauldi seda esimest korda Eesti esimesel laulupeol 1869. aastal. Koos rahvusliku liikumise ja rahvusteadvuse kasvuga Eestis 19. sajandi lõpul sai "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" Eestis väga populaarseks. Niisama tuntud ja armastatud oli algul üliõpilastele kirjutatud laul ka Soomes. Kui Eesti ja Soome end pärast Esimest maailmasõda iseseisvateks riikideks kuulutasid, sai Paciuse meloodia, mida Eestis ja Soomes lauldi erinevate sõnadega ja ka erinevas tempos, mõlema maa riigihümniks. Ametlikult kinnitas Eesti Vabariik Fredrik Paciuse "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" Eesti riigihümniks pärast Vabadussõja lõppemist 1920.Vene okupatsiooni ajal oli "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" rangelt keelatud. Hümni laulmine tõi kaasa karmid repressioonid, kuid laul ei ununenud. Ühes Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal võeti uuesti kasutusele ka Eesti riigihümn.
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
muusika Fredrik Pacius
sõnad Johann Voldemar Jannsen.
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!
Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull truuiks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!
Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!
