Ökoskautide kodulehekülje banner Eesti keeles In English
Orienteerumine, kaardi tundmine ja kaardiga liikumise põhialused.

Kõik noored, kuid miks mitte ka täiskasvanud peaksid vähemalt õigesti kaarti lugema ja kaardi abil orienteeruma. 

Mis üldse on orienteerumine? Seda võiks seletada, kui linnas või maastikul kaardi järgi liikumine punktist A punkti B. Aga mis on kaart? Kaart ei ole midagi muud kui mingi ala vähendatud kujutis.

Topograafiline kaart (edaspidi kaart) on Mõõtkavas ehk õiges vähendusvahekorras seal on kujutatud ka pinnvormid.
Plaan on väikeste maa-alade (laagriväljak, linn, alev, taluõu) täpne, suuremõõduline joonis.
Kaardi ja plaani vahe seisnebki selles, et kaardile on kantud geomeetriliste koordinaatide võrk, plaanil see aga puudub. Seega võib plaan ka silmamõõdu järgi visandatud olla.
Arvudes märgitud kaardi mastaap on arvmõõt ehk mõõtkava. Näiteks 1:100000, mis tähendab, et 1km on vähendatud 100000 korda ehk 1cm kaardil on 1km looduses.
Joonmõõtkava, samuti kui arvmõõtkava leidub igal kaardil ja kujutab kaugusi graafiliselt, võimaldades neid määrata matemaatiliste arvutustega, kas sirkli või lihtsalt pabeririba abil.
Kaart koosneb kaardivõrgust, maastiku põhijoonisest (kontuur), pinnakujutistest ja kaardi kirjast.
Pinnavormid ja esemed märgitakse kaardile topograafiliste leppemärkide abil, mis kujult sarnanevad esemetega looduses. Orientiirid, mis on liiga väikesed kaadi mõõtkavas kujutamiseks (sillad, veskid, üksikud majad vms.) kujutatakse kaardil mõõtkavatute märkidega. Lisaks nendele kantakse veel nn. selgitavad märgid - horisontaalid, punkti või veepinna kõrgust või sügavust näitavad numbrid jms.
Tasased alad, nagu mets, soo põld, märgitakse kontuuridesse vastavate märkide abil. Pinnavormid nagu mäed ja orud, kujutatakse kinniste kõverjoonte või horisontaalide. Värvilistel kaartidel tähistatakse mets rohelisega; sood, veekogud, liustike horisontaalid ja igilumi sinisega; liiv ja selle horisontaalid pruuniga; tähtsamad teed punasega ja muud leppemärgid mustaga.
Horisontaalid ehk samakõrgusjooned kulgevad kaardil mööda kujutletavate horisontaalpindade ja maapinna lõikejooni. Horisontaalide vahekauguseks vertikaalsuunas võetakse, olenevalt kaardi mõõtkavast, kas 0,5, 1, 2, 5 või 10m. Horisontaalikülge tõmmatud lühikesed ristjooned, nn. nõlvajooned, osutavad veevoolu suunda ja võimaldavad eristada küngast lohust. Mida tihedamini on horisontaalid, seda järsem on nõlv. Horisontaalid juurde kirjutatakse kaardil nende kõrgus meetrites üle merepinna.
Põhi on kardil harilikult ülal, lõuna all erandjuhul märgitakse põhjasuund noolega. Veevoolu suund märgitakse samuti noolega.

Suunda maastikul väljendatakse asimuudiga. Asimuudiks nimetatakse nurka põhjasuuna ja vaadeldava suuna vahel, mõõdetuna päripäeva kraadides, s.o. kella osuti liikumise suunas. Põhjasuunda määratakse looduses põhiliselt kompassiga aga on olemas ka loodusmärke, mis võivad aidata. Näiteks kändudel avarduvad kasvuringid lõuna pool, põhjapool aga tihenevad. Puuoksad on lõuna pool pikemad ja tugevamad (tuleb vaadelda puid, mis ei ole teiste puudega varjatud). Puutüvedel , kividel ja mudel vanadel esemetel on põhjapoolne külg sammaldunud. Sipelgapesad asuvad tavaliselt puutüvedest lõunas. Ja palju muud.
Asimuudi määramiseks orienteritakse kompass st. seatakse kompass nii, et tema skaala põhisuund ühtiks geograafilise põhjasuunaga ja pööratakse siis tema visiiri seni, kuni sälk, kirp ja vaadeldav ese või suund asuvad ühel sirgjoonel - viseerimisjoonel (kirp eseme poolel); seejärel tehakse skaalal kirbu kohalt lugem. Kompassi sellist kasutamist nimetatakse ka viseerimiseks. Asimuuti saab määrata erineva konstruktsiooniga kompassidega (Adrianori tüüpi, peegel-, niitkompassiga) tänapäeval on laialt levinud aga orienteerumiskompassid, millega on see imelihtne. Need on läbipaistvast plastikust ja neile on peale graveeritud ka erinevad kaardi mõõtkavad, millega saab hästi koordinaate määrata.
Oma asukohta on kaardil lihtne leida, kui asutakse kaardile märgitud objekti - maja, silla, metsasihtide nuga vms. juures. Tuleb vaid leid vastav orientiir kaardilt ja määrata, kuspool asutakse. Kui me leiame kätte kaks punkti või objekti, mis on kaardile kantud, siis on asukoha määramine veel lihtsam - nende punktide viseerjoonte lõikekoht ongi meie asukoht.

Maastikul liikudes - matkates või teatud ülesandega kaardi abil liikudes hoia kaart orienteeritult liikumise suunas, ka siis, kui kaarti tuleks tagurpidi silmade ees hoida (lõunasse liikumisel). Liikumisel hoia kaardilt suunda, seda aeg-ajalt kontrollides ettetulevate maastikumärkide abil. Viseerimissuunal valitakse orientiir - suur kivi, puu või midagi muud silmatorkavat, minnakse selleni, valitakse sealt uus orientiir jne. Kui ei leidu orientiiri, mille juurde välja minna, tuleb valida orientiiriks kaks kaugemal üksteise taga asuvat eset. Liikumissuunast kõrvalekaldumisel ei jää orientiirid enam üksteise taha; selle järgi saab suunda pidevalt korrigeerida ja liikuda täiesti otse.
Kui teel olev takistus sunnib ringi minema, võib orienteerumiseks kasutada seda moodust, et valida hästinähtav orientiir teisel pool takistust ning minna selleni ümber takistuse. Tundmatus looduses liikudes on mõttekas liikumise aega kella abil kontrollida, arvestades, et tavaliselt käiakse 1 km 12 minutiga, halval teel ja pimedas aga kauem.


NB! Kui matkate või liigute grupi või salgaga, tuleb valida kaardilugejaks ainult üks inimene, kasvõi see kes seda kõige rohkem oskab ning teda tuleb tema töö ajal usaldada ja ei tohi tema tööd segada.

Kasutasin H. Michelsoni materjale ning Matkatarkuste taskuraamat (1970) materjali ja oma teadmisi.

 

Mõnusat orienteerumist!

 

Kasutaja
Parool

Unustasin parooli
Juhuslik pilt galeriist
Ökoskautide suvelaager 2011 360.JPG