Esimene salk

Kõigepealt- Deivis koosas salgad. Avastasime, et meil pole üldse kompassi. Läksime rajale ilma.
Aare otsis elektriliini. Edasi tagasi jalutades leidsime lõpuks monumendi, mida Aare juba alguses nägi, aga meile ei öelnud. Tom ja Aare mängisid rõõmsalt oma raaadiosaatjatega, kuni me salgad ühinesid ja kaarsilugemine usaldati täielikult Aare hoolde.
Peale mõningast kõndimist jõudsime karjääri juurde ja kõik - aktivistid nagu me oleme, tahtsime väga-väga seal üles alla ronida. Nii vahva!
Järgmine- võitlus kutsudega. Leho ütles, et tüdrukud lähevad ees. Kui me rõõmsalt teele asusome, otsustas ta, et nad on ikkagi mehed ja me lähme kõik koos.
Kõige lahedam punkt oli kivihunnik - me poleks uskunud, et nii palju kive üldse olemas on!
Kui olime oma hämmingust üle saanud, sibasime Voose poole. Vallutusretk Voose Mount Everestil möödus meil edukalt. Nuputasime, miks olid tee ääres punased ketðupipudelid?
Nüüd olid hobused. Hästi palju ja nagu haldjakesed!
Suur lagendik meenutas meile Juhan Liivi: "Igav liiv ja tühi väli..."
Vasakul pool teed oli üks suur kollane paks puu, mis oli vist vanimaid Eestis. Või Voosel? Igatahes väga vana.
Siis möödus meist hämmastav Toyota dþiip, mille sees istusid reas neoonvestikestega jahimehed. Viis tükki koguni!
Söögipunktis sõime punast suppi ja tegime lõket - meie muidugi kõige esimesena ja vaid ühe tikuga! Aare ainult viskas oksi sisse ja meie muudkui jooksime edasi-tagasi. Asusime teele ja jälle jälitasid meid me vanad kaaslased, kuna meie seltskond on ju lihtsalt nii vastupandamatu!
Järgmine katsumus saabus sillal. Kõik oli libe, värises ja voolas...
Seejärel panime lagendikku. Siis puusse ja lõpuks otsustasime kasutada teeääres vedelevaid Päta jalajälgi. Teekond, mis nüüd järgnes, oli väga kahtlane. Olime nagu dþunglis! Vahepeal tekkis küsimus, kuhu kadusid tema lollakad jäljed? Aga siis tuli mädðik ja jäljed taastusid imekombel!
Lõpiks luhisesime Pätapunkti. Pidime närima ja nuusutama igasuguseid oksakesi. Vahva!!
Me olime nii armsad ja südamlikud, et ootasime kaastundlikult oma vanderselle. Kuid Tom ütles, et kasige minema. Väga ülbe.

Teine salk

Alustasime oma retke u. 11.30 7.veebruaril 2004. Esimene ülesanne oli leida lagendikult looduskaitse all olev kuusk, kuid ainus üksik kuusk lagendikul oli noor ning me ei saanudki seda kindlat vastust, kas see oli see õige. Sealsamas kohtusime III grupiga ja ühinesime.
Järgmine ülesanne oli üles leida Allan Maidre. Tema asemel nägid Raimo (grupist III) ja üks hundu põtra jooksmas, suurel kiirusel, teised kasutasid oma kujutlusvõimet. Uurisime neid jälgi, mis too põder oli tekitanud ja suundusime edasi. Kohas, kus arvasime Allanit olevat, teda ei olnud, kuigi kammisime kogu künka ahelikus läbi ja lõpuks reetis teda lõkkesuits, mida nägime kaugemalt. Sealne ülesanne oli tunda puuliike ja neid nimetada, mis oksa meile näidati. Kõiki oksi me kahjuks ei tundnud. Kuigi grupp III vastas enne meid, otsustasid nad siiski meid ära oodata ja edasi suundusime kõik koos söögikohta- punkt "Rabakolli laager" Voose lähedal. Ka Allan tuli meiega kaasa, tema aga otsustas jõge ületada nöörimööda. Kuna oli ka väikeseid kaasas, suundusime silla poole, mis tegi meie jaoks väga suure ringi lisaks. Silla juures oli ka väike majake, kust tuli üks naine välja ja ta hoiatas meid, et sild on libe.
Enne söögipunkti tuli meile meelde, et pidime prügikotti hagu korjama. Otsustasime, et ühest kotist kahe grupi peale on küllaga (suur viga!!!) ja kui lõpuks punkti jõudsime, siis täpselt samal ajal tulid ja vastupidises suunas alustanud grupid.
Sõime suppi ja saime kohe uue ülesande. Pidime enda korjatud okstega ühe nööri läbi põletama, mis asus puude vahel. Ootasime pikalt oma järjekorda, kuna paljud pidid veel metsast oksi juurde tooma ( k.a. meie). Saime ülesandega hakkama ja aega võttis see üle 2 min. Kaotasime enda seltskonnast 2 hinge, kuna nad otsustasid tervislikel põhjustel autoga lõppu suunduda.
Kuna olime suhteliselt märjad ja külm oli kah, siis otsustasime kohe edasi matkata, jälle II ja III salk koos. Suundusime Nirgu rändrahnu juurde ja oma üllatuseks nägime, et keegi teine polnud seal enne käinud ( kuigi 2 gruppi oleksid pidanud seda juba teinud olema).
Järgmine ülesanne oli läbida üks metsatukk, kasutades asimuuti. Saime täitsa ilma selleta hästi hakkama. Pidime minema natuke ka mööda voort, mis oli väsitav. Aga veel toredam oli ühest mäest allaminek, sest see oli suhteliselt "sein", ehk siis väga suure ja kiire laskumisega. Aga kõik saime hakkama.
Uus ülesanne oli leida üles Linnamägi. Toimus pikk diskussioon teemal "Kas Linnamägi võib ka olla lauge pinnas?" Lõppkokkuvõtte me vist ei leidnudki seda.
Ja kuna juba pimenes, ning väsinud olime kah, suundusime Vetla jahimaja poole (meie kodu sellel nädalavahetusel). Möödaminnes uudistasid Raimo ja Meelis veel mingisugust monumenti, aga kuna tüdrukud olid teistest kaugel ees, siis me ei kuulnudki nende hüüdeid ja suundusime lõppu. Poisid jõudsid ikka enne meid :(
Kohale jõudes avastasime, et olime esimesed ja tuju tõusis kohe, kuigi see oli juba niigi ülev:) Kohale jõudsime kella 6 paiku.
Kokkuvõttes oli matk vahva, väsitav, lõbus, tubli treening (vähemalt mõnele). Aitäh korraldajatele!
NB! Üldse palju ei pannud mööda, ega teinud ronge
(Doris koostas- II salk- Doris, Karola, Meelis, Marti, Reiko, Henri ja Lauri).

Kolmas salk

Salk nr. 3 startis 7. veebruari hommikul kell 11.21 üliinnustatult ja rõõmsas meeleolus. Kui matk oli õige hoo sisse saanud, segas meid karjuvalt Deivise tagasikutsuv hüüe- Oh häda, olime prügikoti unustanud.
Otsustasime, et parem oleks kaardi lugemine Raimo hooleks anda. Siinkohal peame mainima, et Raimol puuduvad teadmised asimuudi määramisest ja kompassist üldse. Kuid sellegipoolest usaldasime oma saatuse tema hoolde.
Kõndinud mõned kilomeetrid, hakkasime otsima esimest rohelist täppi, mille leidmine osutus arvatust keerukamaks.
Põrutasime punktist üle ja jõudsime jõe äärsesse padrikusse, kust meeleheitlikult pääseda püüdsime. Umbes samal ajal kohtusime oma saatusekaaslastega- salk nr. 2-ga. Olles vestelnud mõned minutid, leidsime, et oleme õiges kohas, aga mida ei olnud, oli otsitav kuusk. Tembeldasime kõnealuseks punktiks lagendikul kõige sobivama igihalja puu (ülejäänud olid kadakad). Matka jätkasime, tehes tihedat koostööd salk nr. 2-ga.
Tee peale jääv Saia küla tekitas meis ahvatlust moosisaia ja piima järele. Unelm sai tiivustust teeääres vedelevast lössis piimapakist. Järgides Meelise ja Raimo surmkindlat plaani läbi metsa raiuda, leidsime endid taas eksind olevat. Püüdsime leida abi kompassist, kuid tulutult, sest mitte keegi polnud piisavalt pädev seda kasutama. Arutasime, et targem oleks tee peale tagasi pöörduda. Kuna kaardid olid tütarlaste käsutuses, märkasid Kalevite kanged pojad, et olime õigest sihist tugevalt möödunud. Viga parandati koheselt. Suundudes poiste juhatusel teise punkti poole, saime aru, et Raimol oli eelnevalt õigus olnud.
Jõudnud piirkonda, kus pidavat olema kahtlane loom, kes võib meie julgeolekut ohustada, veendusime kõnealusest loomast (Allanist) polnud jälgegi (vaevalt sai see kabuhirmus põgenenud põder, mida me nägime).
Olles tulutult mõnda aega õigest kohast otsinud, märkasime indiaanlaste poolt saadetud suitsusignaale, sealt leidsime ka kardetud looma, kes osutus väga inimese sarnaseks ja sõbralikuks. Seal hiilgasime oma üliheade teadmistega puuliikidest. Oma skaudi au silmas pidades, juhatasime Allani õigele mäekünkale.
Edasi järgnes pikk ja väsitav teekond mööda peaaegu olematut sihti. Teekond sarnanes takistuste rajale, üle kivide ja kändude seitsme maa ja mere taha, meie õnneks osutus meri jõeks. Jõe ületasime tänu meeldiva taluproua juhatusele, ilma suuremate vigastusteta. Üllatavalt kiiresti liikusid meie jalad tänu mõttele auravast supist, mis osutus väga heaks.
Rabakolli laagriplatsil püstitasime tänu oma ülihästi funktsioneerivale meeskonnatööle nööripõletusrekordi, mis muutis meid kõiki superõnnelikuks ja motiveeris naerusuul edasi liikuma. Meie suureks kurvastuseks eraldus meist vapper kaaskannataja pisike Reiko, kes oli vigastanud oma jala.
Seejärel kogusime vanad sõbrad kokku, kes olid meile juba väga armsaks saanud. Punkt kaardil andis sihi Nirgu rändrahnule, kus arastasime, et teised võistkonnad seal eelnevalt viibinud polnud.
Liikudes skautliku vaistu järgides kruusa karjääri poole ilma asimuuti määramata (seda me ju ei oska :)) kohtusime imeliste haldjahobustega, kes olid kui muinasjuturaamatust. Raimo andis meile valida, kas minna 4km mööda teed või 700m läbi metsa. Kuna tütarlaste karjuvaid palveid ei kuulatud, valiti võsarikas metsatukk. Siinkohal on kohustus öelda, et 700m kujunes igatahes pikemaks kui lubatud, see aga tingis vaprate neidude pahameele. Karjääris pidid meie austatud juhid siduma oma saapapaelu. Tundub, nagu polnud nad varem seda teinud, sest see võttis aega umbes 20 minutit.
Järgnevalt ootas meid ees raske katsumuste rada, kus me pidime ületama ennenägematuid kõrgusi ja põrgupõhja ulatuvaid nõgusid. Katsumus ületati nõnda edukalt, et neiud leidsid, et nende soov on tulevikus Mount Everest vallutada.
Voosele jõudes võtsime suuna karjalautade poole. Kuigi kaart ositas Linnamäele, mille asukoht polnud aga legendis täpselt määratletud, pidime leppima lehma lautadega kui vaatamisväärsustega.
Tundus, et matkakorraldaja Deivis tundis erilist hellustunnet karjääride vastu, lasi ta meil nende kaunidust lausa kahel korral nautida. Samuti paelub teda elekter, sest kõrgepingeliinid olid retkel lahutamatud seltsilised.
Väsinud matkalised otsustasid sammuda seejärel läbi Voose Vetla poole. Matka jooksul oli Vetla metskonnamajakesest saanud nende kauaoodatud paradiis.
Mõned meist olid nõnda tormakad, et tõttasid nii kiiresti ja unustasid külastada viimast vaatamisväärsust. Vaid meie julged kaardilugejad, kes trotsisid pimedust, uudistasid mälestusmärki. Sellest hoolimata jõudsid nad esimestena puumajakesse, kus ootasid neid sõbralikud kokad ja soojad ahjud.

P. S. Deivis avastas enne öörahu, et meie poolt otsitud kuusk ei olnudki kuusk, vaid tegu oli hoopis männiga.

Neljas salk

Alustasime oma teekonda kell 11.30. Kõigepealt ei leidnud me esimest punkti üles ja nägime suurt vaeva seda otsides. Siis liitusime Aare salgaga (nr I) ning liikusime edasi üheskoos. Nägime 300aastast mändi, mis oli väga võimas.
Siis läksime üle okastraataia, elektriliinide kõrvalt ja sompisime läbi paksu lume. Selle kaudu võidsime kaardilgejate (Leho ja Toomas) arvates natuke maad, aga sellest ei olnud eriti kasu (ajaliselt). Selleks ajaks tundsime esimest väsimust ja edasiminek ei olnud enam nii hoogne. Ronisime väga kivisest ja lumisest künkast vaevaliselt üles, kus liikumine toimus: 1samm edasi ja 2 tagasi. Siis nägime tee peal 2kurja koera ning "julged" poisid pakkusid välja tee põllu pealt, neist mööda, aga tüdrukud olid julged ja läksid ees! Läksime uurima suurt kivihunnikut. Hoolimata sellest ,et kõigil olid saapad juba märjad, liikusime edasi. Loodus oli väga ilus! Me nägime hästi suurt ja vana kuuske! Siis silmasime 4;6;8 hobust ja tegime neist pilti.
Lõkkematerjali me ei kogunud, mis osutus meie kahjuks. Jõudsime teistega enam-vähem samal ajal söögiplatsile, sõime suppi ja jõime teed. Proovisime, mis me proovisime, aga tuld ei saanudki lõpuks üles. Jooksime üle silla ning tiirutasime u. 30 minutit metsas mõttetult ringi, lõbustuseks tegime vahepeal kukerpalle ja lumeingleid. Siis märkasime Allani jälgi ning saime lõpuks õigele teele. Möllasime mööda metsa ringi ning äkki tuli ootamatu ülesanne- pidime puid tundma, millega me ka hästi hakkama saime. Pimeda saabudes läksime võimalikult ruttu ööbimispaika, isa samal ajal lauldes. Kaotasime kaardi ära. Kõik olid matkaga rahul. Kui me kohale jõudsime, pidime seda aruannet kirjutama hakkama.