Esimesel augustil 2001 saabusid skaudid oma laagripaika. Sellesuvine laager oli korraldatud Rutja vana piirivalvekordoni territooriumil. Rutja ise asub mõnekümne kilomeetri kaugusel Kundast.
Kui skaudid olid laagrisse kohale jõudnud, anti neile käsk rivistuda, mida ka kõik järgisid. Peale seda jagati neile informatsiooni laagri ja kogu tegevuse kohta laagris ning moodustati salgad ja rühmad. Rivistus läbi, asuti telke üles panema. Kui laagripaik oli kokku sätitud, määrati toimkonnad - kes aitasid kokatädisid, kes hoolitsesid laagri turvalisuse eest öösel. Muidugi ei saadud ka ilma äpardusteta. Üks kahekümnekohaline telk, mis saadi laenuks Eesti Kaitsejõudude käest jäi esimesel päeval üles panemata, sest keegi ei osanud seda teha. Telk saadi püsti alles teise päeva lõunaks.
Teine päev algas piduliku avatseremooniaga, kus skautmaster Leho Männiksoo pidas väikese kõne ja jagas muuhulgas laagrilistele kaelarätid Ökoskautide logoga. Ülejäänud hommikupoolik möödus laagris õppides, nimelt õpetati skautidele, kuidas looduslikest materjalidest varjualust valmistada, nööri punuda, matte valmistada ja palju muud huvitavat. Kui kõik oli ära seletatud, koostati kolm rühma, kes igaüks pidid äsja omandatud teadmiste abil endale varjualuse valmistama. Ülejäänud päeva sisustasid noored ise. Mängiti erinevaid pallimänge, rajati laagriehitisi, ujuti jne.
Kolmandal ja neljandal päeval oli matk. Sellest, kuidas see kulges saate täpsemalt lugeda 8-ndalt leheküljelt. Neljanda päeva õhtu oli saunaõhtu, kus igaüks sai matkaväsimuse maha pesta.
Viies päev algas marsiga lennuväljale, kus toimus juba teist korda laskmine (esimene kord oli matkal). Laskmises sai parima tulemuse üks noorimatest laskjatest. Viies päev oli kuulatatud ka külastuspäevaks ja kuna enamus laagrilistest läksid oma vanematega kuhugile mereranda, ei toimunud sel päeval eriti midagi. Õhtul korraldati see-eest aga lõkkeõhtu, kus iga salk pidi midagi korraldama ja võib öelda, et nalja sai küll palju.
Kuues päev oli spordipäev. Sel päeval viidi läbi mitmeid erinevaid võistlusi ja mänge, nagu näiteks võrkpall, rüütlite turniir, uimaste võidujooks jne. Siiski pandi skaudid sel päeval ka tööle, milleks oli rannajoonelt mingite taimede korjamine. Töö tegemiseks oli neil määratud poolteist tundi, aga kuna kõik peale Olari töötasid usinasti, saadi tööga poole tunniga valmis. Samuti korraldasid laagri rühmajuhid sportsõjalise Erna mängu, millest on pikemalt kirjas järgmisel leheküljel. Õhtul külastas laagrit ka "Riveta" spordiklubi peatreener, kes rääkis enesekaitsest ja näitas erinevaid võtteid. Peale seda läksid kõik magama, vaid staap jäi öövalvesse. Kuna tegu oli laagri viimase ööga, otsustati natuke nalja teha. Magajad äratati üles ja öeldi et torm on tulekul. Aga kuna taevas ei olnud ühtki pilve ja ka tuult polnud, tuli välja mõelda uus lugu. Nii öeldigi, et Leho on tagasisõidu rahadega metsas peidus ja pandi ette teda otsima minna. Selle jutu peale lõid kõik käega ja läksid oma telkidesse tagasi magama.
Seitsmes päev algas laagri piduliku lõpetamisega ning ülejäänud aeg kulus koristamiseks ja asjade pakkimiseks. Skautmaster Leho Männiksoo käsk oli teha laaripaik samasuguseks, nagu ta oli enne laagrisse saabumist.

Rutja Erna
Oskar Mark

On viies august, tegevuskohaks Rutja vana piiriväekordon. Metsas on palju sagimist, kusagil eemal vilksatab puude vahelt läbi inimene, kohe jookseb viiene poiste salk sinnapoole.
Ei, see pole sõda, vaid ökoskautide korraldatud "Erna mäng", mis toimub ökoskautide suvise laagri raames.
Rutiin laagris hakkas ära tüütama ja otsustati korraldada midagi huvitavat, mis huvitaks kõiki ja millest kõik osa võtaks. Kuna tulemas oli Erna retk, siis otsustati korraldada ökoskautide oma Erna.
Kõik poisid olid jagatud kahte leeri. Olid ründajad ja kaitsjad, kuna ründajate eesmärk oli kätte saada kaks lippu. Ründajateks olid laagri juhtkonda kuulunud rühmajuhid ja paar salgajuhti, kokku 5 inimest. Ülejäänud olid paigaldatud kaitsepositsioonidele.
Kaitse ülem oli Kaupo Sillam, aga ründajatel kindlat juhti ei olnud. Kolm rühmajuhti: Lauri Läänemets, Oskar Mark ja Olari Lepik, otsustasid kõik koos oma tegevusplaani.
Kaitseliin oli väga hästi organiseeritud, kõikjal liikus patrulle, kaitsjad olid ennast peitnud kaevikutesse, punkritesse ja muudesse varjulistesse kohtadesse. Juhtus paraku nii, et Lauri ja Oskar jäid esimestena vaenlaste kätte vangi.
Välja pääsemiseks oli vaja valvurid maha "lasta" (kõikidel olid relvadeks puutükid). Kuna see ei õnnestunud, siis hakati valvureid ära ostma. Osade puhul see õnnestus, osad jäid Kaupole ustavaks. Ründajad suutsid ennast kuidagi vangist päästa ja ära kasutades suurt segadust, mis laagris puhkes, metsa joosta ja varjuda.
Ründajad võtsid siis kasutusele uue taktika. Kõik vaenlaste vangi langenud mehed üritati oma poolele üle meelitada ja see õnnestus saja protsendiliselt.
Tulemuseks oli see, et suurem osa kaitsjatest olid ründajate poole üle tulnud ja varsti ei saanud enam keegi aru, kes kelle poole peal sõdib. Sellega ei olnud rahul aga kaitsjad, kuna ründajad kasutasid kaitsjate oma poolele ülemeelitamiseks oma mõjuvõimu (kuulusid ju pea kõik ründeliini liikmed staapi). Nad ähvardasid mitteületulemise korral karistada vangi näiteks laagripaigas peldiku küürimise või muude sarnaste asjadega.
"Erna lõpp läks väga pingeliseks, oli raske aru saada kes kelle poolt on," märkis Sillam. "Minu arust tegelik võitja puudus," oli Sillami tähelepanek. Sellega nõustusid kõik, kuigi ründajad said mõlemad lipud kätte.
Kokkuvõtteks võib ütelda, et Erna möödus õnnelikult, ei olnud inimohvreid ega vigastatuid. Tõsi on küll fakt, et kõik võitlejad jõudsid laagrisse tagasi, olles märjad, väsinud ja tühjade kõhtudega. Meeleolu oli ründajate leeris rõõmus, kaitsjad olid aga ründajate peale maruvihased.

Rutja matk
Kaupo Sillam

Oli küllaltki vara hommik, nii umbes poole kümne paiku, kui saime käsu vajalikud asjad kokku pakkida ja salkadesse koguneda. Meil oli ees kahepäevane matk.
Tõotas tulla küllaltki ilus päev, kuigi osad kurtsid, et liiga palavaks läheb (mis ka juhtus). Laagrist väljusime umbes üheteistkümne paiku ja kogu seda poiste punti juhtis üks rühmaülematest, Lauri Läänemets ehk Länn (teised kaks passisid rivi lõpus). Kindlasti peab ära mainima, et sel hetkel olid kõik poisid, võrreldes lõpuga, energiat täis.
Algus oli igati paljutõotav, kuni jõudsime rannani, kus kõik pidid edasi rühkima väga tüütus rannaliivas, kus kõndimine oli raskendatud. Kõige raskem läbimiskoht oli jõe suudmeala, kus vanemad poisid pidid kandma väiksemaid läbi mere, jõe teisele kaldele. Kuigi vesi oli külm, läks osa poisse peale seda veel ujuma. Energiat vähendas ka ropendamise eest karistuseks saadud kükkide-kätekõverduste tegemine.
Hiljem viis Länn meid otseses mõttes läbi kivide ja kändude. Nimelt läbisime me ühe väga niiske võsa (kus meie kõrvalt ka kits läbi jooksis). Aga õnneks oli võsa läbimine kiireim moodus sihtkohta jõudmiseks. Sihtkohaks osutus vana kindlus Toolse lähedal. Selleks ajaks olime käinud juba 14 kilomeetrit. Seal pakuti meile süüa ja edasise matka juhtimise võttis üle Peeter Russar oma poja Mihkliga. Tema juhtimisel jõudsime me ööbimiskohta, (kuigi pisikese vahepeatusega poe juures) mis asus Toolsest 6 km. kaugusel.
Ööbimiskohas pidi igaüks endale ööseks varjualuse ehitama. Enamus kasutasid koormakatet, sidudes selle lihtsalt puude vahele, laisemad heitsid lihtsalt kuuskede alla magama (õnneks oli öö selge ja vihma ei sadanud). Ande, Taay ja Maagu ehitasid enda ööbimiskoha, kasutades vaid looduslikke materjale ja alla meetri nööri. Eemalt paistis see onn nagu sammaldunud kivi või midagi taolist.
Järgmise päeva hommikul olid kõik jälle erksad, nagu poleks neil ühtki mure. Välja arvatud mõned, kellel oli kõht tühi. Aga see probleem sai peagi elimineeritud.
Kui kõigil olid kõhud täis ja laager koristatud, hakkasime vana lennuvälja poole marssima, kus pidi lõunasööki saama. Põhiliseks tegevuseks oli seal laskmine, kus jahipüssiga tuli liikuvat märklauda tabada.
Esimene mure oli siiski lennuväljale kohale jõuda. See osutus arvatust raskemaks. Me pidime veelkord jõge ületama ja oskasime isegi korraks ära eksida. Enamus kasutas seda eksimist ära ja sõi samal ajal, kui õiget teed otsiti, mustikaid.
Lennuväljal räägiti meile natuke selle ajaloost ja näidati erinevaid jahipüsse. Peale söömist sai igaüks, nagu juba eespool mainitud, jahipüssist ka lasta. Hiljem selgitati, kes olid parimad laskurid.
Kokkuvõtteks võib öelda, et keegi haavata ega surma ei saanud ja isegi Maagu, kes käis muidu igal laagri päeval arsti juures, jäi terveks.