Evolutsiooniteooriat, mida oleme õppinud koolipõlves, usub valdav osa meie täiskasvanud inimestest. Teadus aga on selle tõlgendamisel erinevatel seisukohtadel. Ühed ütlevad, et töö tegi ahvist inimese, teised ütlevad, et inimese tegi inimeseks tuli. Alles koos tule kasutuselevõtmisega algas areng, mis on viinud tänapäevaste imeliste leiutisteni ja inimese võimele lahkuda Maalt kosmilisse ruumi. See on täiesti usutav, kui istuda lõkketule ääres ja vaadata aina erinevaid elamusi ja mõtteid pakkuvat leekidemängu. Kolmandad aga ütlevad, et inimese tegi inimeseks Jumal, sest on võimatu, et midagi tekib eimillestki.
Igaühel on vabadus luua maailmapilti oma tõekspidamiste järgi. Mitte mingil juhul ei saa me aga mööda minna looduskeskkonnast, sest sealt me oleme ju kaasaegsesse tsivilisatsiooni tulnud, see on igal juhul tõestatud. Tung sinna kasvõi lühikesekski aja-viivuks tagasi minna kasvab (eriti urbaniseerunud inimestes) iga aastaga. Seda näitab kasvõi linnade laienemine keskustest kaugemale. Looduskeskkonda tundmata ei suuda me mõista ka oma olemasolu sõltuvust nendest juurtest, mida inimene on püüdnud loodusest kunstlikult lahti rebida. Ta on linnu ehitades loonud elukeskkonna, mis esimesel pilgul ei näigi loodusega enam midagi ühist omavat.
Alles siis, kui loodus ennast ilmutab mingi katastroofina, mõistab ta selleks hetkeks, kui väetikene ta oma vägevuses siiski on. Mida varem neid seoseid märkame, seda tervemaks jääb loodus ja inimkond. Selleks tuleb inimhakatised juba varakult viia värskete tuulte kätte.

Läheme looduse rüppe

Keskkond, aated ja töö. Paneme need kokku ja läheme nendega loodusesse, võttes sihiks kujundada nende kaudu inimühiskonna järelkasvu, kes peab olema arengu tõttu targem, osavam ja parem kui meie.
Lööme telgid püsti, kujundame endi ümbruse mugavaks ja ilusaks, süütame lõkked ja alustame oma missiooni. Peagi kogeme, kui vastutusrikka ülesande oleme endile võtnud. Seda on aga teinud inimesed juba tollest ajast peale, kui inimühiskonnas valitses veel metslus. Käime oma laagritega ikka nende võsakoolide kännul, mis kunagi vanade kogenud suguharu tarkade juhatusel voolisid jahi-, käia- ja sõjamehi, pannes need õpetused siis karmile proovile, mida meie moodsalt nüüd ellujäämise kursuseks nimetame.
Sellest harust ongi välja kasvanud ka skautlus, ja on väga loogiline, et jahinduses käsutatavat mõistet noorjahimees oleme nüüd püüdnud omavahel siduda ökoskautluse mõistega. Aga jahimeeste kokkutulekud? Eks ole needki looduseinimeste hüpped hõimulõkke aarde esiisade vaimu kutsel.

Tekkinud on juba veteranid

Neli aastat tagasi sai teoks mõtteiva viia looduslaagris kokku erinevates oludes kasvanud noori. Eesmärgiks oli tutvustada ka jahindust ja jahimehi, sest neist teatakse rohkem laulu järgi "Põdral maja metsa sees..." kui tegelikult. Sellele mõtteivale tuli ka rahaline toetus - kõigepealt Tallinna linnalt. Hiljem lisandus veel tõhusam tugi Keskkonnainvesteeringute Keskuselt, mis andis võimaluse algatust tunduvalt laiendada.
Esimeses laagris Lääne-Virumaal Kingu talu maadel oli köhal 15 poissi. Laagrit aitasid läbi viia talu pererahvas
ning jahimehed Aare Jaama ja Peeter Hussar. Keskkonnavaatlusteks tehti algust kahepäevase väliööbimisega loodusmatkaga. Kaitseliit andis instruktori, kes tutvustas poistele looduses toimetulekut käealuste vahenditega ka kõige ebaharilikumas olukorras. Õhupüssist lasti jooksvat metssiga. Järgmisel aastal Rutjal oli laagris juba 50 poissi, nende hulgas ka mõned jahimeeste pojad. Laskmise väiksekaliibrilisest vintpüssist ja õhkrelvast ning jahipüssist viisid läbi Anti Levandi, Olev Lipp, Enno Vilepill ja Rakvere piirivalvurid. Eelmisel aastal Vormsile tuli köhale üle saja osavõtja, ning nende seas oli juba ka tüdrukuid. Organiseeritult tulid noorjahimehed Tornimäelt ja Jürist, köhal olid noorkotkad ja Väike-Maarja poisid. See oli raske laager tulipalava ilmastiku ja putukate rohkusega. Tänavu oldi koos neljandat korda ja tänaseks on kujunenud selge pilt osavõtjate optimaalsest arvust, kellega saab läbi viia nii tõhusaid keskkonna-üritusi, tutvustada jahindust ja loodus-hoidu kui ka käepäraseid looduslikke vahendid käsutades aega veeta. Koostöö Eesti Jahimeeste Seltsi ja Kaitseliiduga on sujunud hästi.
Mäe-Kiidil noorkotkaid küll seekord polnud, selle eest olid noorjahimehed Tornimäelt, Harjumaalt, Valgamaalt, Võrumaalt, Väike-Maarjast ja ökoskaudid Tallinnast ning lihtsalt teadete kaudu ennast laagrisse sokutanud poisid-tüdrukud üle Eestimaa. Terve hulk poisse on aga algusest peale jäänud nendele laagritele truuks ning teinud läbi kõik matkad ja muu, saades nii osa kõikide laagrite rõõmudest ja muidugi ka muredest. Selles eas sirguvad inimesed suuremaks ja targemaks lausa silmnähtavalt ning juba on omast käest võtta nii koolitatud juhid kui karastunud veteranid, kes ei pelga ühtki raskust. Pole ju need laagrid lõbustus-paigad, vaid tõsine eneseproov ja teadmiste rakendamine praktikas.

Eesmärk ja abinõud

Siinkohal võiks ju küsida, et mis putru te seal keedate? Ökoskaudid, noorjahimehed, noorkotkad ja muud... Võiksid ju olla ikkagi lihtsalt noorjahimeeste kokkutulekud ja neid võiks korraldada üle aasta vaheldumisi täiskasvanud jahimeeste kokku-tulekutega. Selline on olnud EJS-i kauaaegse tegevjuhi Anti Levandi ettepanek.
Reaalsuses koguneb praegu kogu Eestimaa peale vaid käputäis tõesti organiseeritult tegutsevaid noorjahimehi. Kas tähendab see selliste ürituste mõttetuks tunnistamist või vähest oskust teha oma seltsides tõeliselt sisulist noorsootööd? Töö noortega on suurt vastutust ja oskusi nõudev. Tegevus ei saa olla ühekülgne. Sel juhul kasvab meile ühekülgne kodanik. Seda näitavad ka meie naabermaa Soome kogemused, kus jahinduslike noortelaagrite kuulutused lubavad seal peale jahinduse ka vaheldusrikast tegevust muudes valdkondades.
Noorte haritud isiksuste haaramine jahindusse on rahvusvaheline probleem, sest liikmeskonna vananemine on paljude maade jahiühenduste mure. Ühte ja ainsat retsepti paraku pole. "Uued ideed on alati testimist väärt ja nüüdisaegne globaliseerumine annab rohkesti võimalusi," kirjutab Ilkka Ala-Ajos Soome jahindusajakirja "Metsästäjä" veergudel, kus juttu on Young Hunters Net käivitamisest 12-kuni 30-aastastele noortele. See annab võimalused rahvusvahelisel tasandil interneti kaudu kontaktide loomiseks, teadmiste edastamiseks loodushoiust, jahindusest, keskkonnast jne. Oleme meiegi nüüd välja pakkunud omamoodi tee, mis viib läbi juba 1907. aastast toimiva skautide maailmaorganisatsiooni, mille liikmed on ka Eesti skautluse uue haru, ökoskaudid, loojad. Ökoskautide eestvõtmisel ongi korraldama hakatud seitsmepäevaseid keskkonna-jahinduslaagreid, kus kolm viimast päeva on sisustatud noorjahimeeste kokkutulekuna, millest võtavad osa ka kõik juba laagris olevad noored. Senini on selline moodus leidnud mõistmist rahastajategi poolt. Nagu näitab tegelikkus, on jahindust kui skautlikku eriala, tunnustanud nüüd ka Eesti Skautide Ühing. Tänavu augustikuus avati skautide Tagametsa püsivlaagris jahiloss, mille auks korraldati ka kostümeeritud jahipidu. See viis osalised hämarasse küünaldega valgustatud jahisaali, ajas paar sajandit tagasi. Romantika on ju noorusele nii omane. Kui aga vaadata Eesti skautluse algaastatele, siis 1921.a skaudi käsiraamatus on ühe erialana kirjas "kütt". Selle eri-alamärgi saamiseks pidi skaut tegema läbi terve rea katseid, mis paljuski ühtivad meie tänapäevaste jahimehe eksami nõuetega.
Loodame saada käesolevale kujutisele asjalikku vastukaja, ka igasugune kriitika on teretulnud. Järjekordselt on esitatud uus, tegevust ja koolitust laiendav projekt "Ökoskaut-noorjahimees 2004", selle heakskiitmisest oleneb, kas arendame tänast teemat veel edasi.

Matk suundus sumeda augustiöö kaissu

Tänavune Mäekiidi laager oli skautlikult jaotatud hundukarjaks, salkadeks, rühmadeks ja lipkondadeks. Kahepäevasele väliööbimisega matkale mindi rühmades, matkarajad olid valitud vastavalt vanusele ja kogemustele. Igat rühma juhtis "veteranist" ökoskaut ja Tornimäe noorjahimehed jaotusid kontrollpunktidesse. Iga rühm pidi hiljem koostama matkapäeviku. Kahepäevased marsruudid olid vastavalt vanusele 30 ja 50 km. Palavuse tõttu tuli neid järgmisel päeval aga tunduvalt lühendada. Kõige värvikamad matkamärkmed pärinevad seekord 8-kuni 11-aastastelt hundudelt. Lauri, Allan, Asko ja Mait-Johannes kujutavad: "12.00 startisime laagrist. Esimene punkt oli Rõuges. Selle läbisime edukalt, saime 10 punkti.
Peale kontrollpunkti läksime poodi. Möödusime kirikust ja suundusime Ööbikuorgu. Vihje järgi otsisime teadet. Lõpuks poole tunni pärast leidsime salakirjas teate üles... Selles punktis pidime tegema vesiratta, et aru saada taastuva energia tähtsusest ja võimalustest. Saime 7 punkti... Käisime kaardi järgi edasi. Jõudsime sööma. Käisime ujumas. Siis tegime suure ringi, sest üks traktorist juhatas meid võssa... Jõudsime võidukalt ööbimiskohta... Teisel päeval liitus meiega Asko. Esimeses punktis joonistasime kaardi, teises pidime punuma rohust 30 sentimeetrit nööri..."
Looduses orienteeruma saab õppida ainult seal käies ja paraku ka oma vigadest õppides. Juhanile on see päevselge asi, Juku peab aga veel usinasti õppima. Matkamine kasvatab visadust ja raskuste ületamise kunsti. Tulemuseks on sitked ja vastupanu-võimelised mehed, kes kusagil hätta ei jää ning ka lageda taeva all mugavalt ööbida oskavad.

Kaks päeva rebimist

Kolm päeva enne laagri lõppu tuli laager täis, sest saabusid ka Harju noorjahimehed. Sellega algas sisuliselt noorjahimeeste II kokkutulek, millest võtsid osa kõik laagri allüksused. Kavas on juba Vormsist 2002.a alates jahimeeste kokkutuleku alad: viktoriin, mitmevõistlus, laskmine. Seekord oli väljaspool võistlust ka õuna laskmine posti otsast omavalmistatud vibuga ehk harjutus "Wilhelm Teil". Arvestus toimus eri rühmades: noorjahimehed, skaudid, hundud. Võistlused olid täis pinget, nagu ikka, ja skautide klassis üllatas Sporting Kiidi moodi laskmises võidukas tüdruk Doris Treier Pirita Ökoskautide lipkonnast. Hundudest olid võidukad Ralf Turman ja Priit Puks. Noorjahimeestest võitis selle ala Mart Põld Tornimäelt. Õhkrelv Kiidi moodi laskmises jagasid esikohta hundud Ott Tammjärv ja Taavi Reinvald, skautidest tuli esikohale Kristjan Püvi, noor-jahimeestest Ivo Sepp, ikka Tornimäelt. Tublimad võistkonnad viktoriinis olid Drum'N'Võim, Tornimäe, Kivistised ja Harju kõvemad. Mitmevõistluse parima aja näitasid Rühmavanemad ajaga 4,25,8.
Erinevalt jahimeeste kokkutulekust ei ole ökoskaut-noorjahimees laagrites üldvõitjat, sest laagris ise ei võistelda esikoha pärast. Seepärast ei saagi kokkuvõtvalt ühtki võitjat nimetada, sest võitsid ju kõik oma kohaloleku ja tegevusega. Nende laagrite üheks põhimõtteks on teha ka selle paiga heaks, kus laagrit peetakse, midagi kasulikku. Kingul remonditi välipliiti, Rutjal kitkuti rannas naate, Vormsil puhastati ara jahimeeste kaev, Mäekiidil tehti mitmesuguseid töid peremehe näpunäidete järgi. Suur tänu tuleb laagripäevade õnnestumise eest öelda seekord Võrumaa jahindusjuhile Mati Kivistikule, kes lisaks kõigele korraldas ka väga hea õppuse vähkide populatsiooni elutegevuse, inimese ja keskkonna ning teadusuuringute vastastikuste mõjude kohta. Mitmed laagrisviibinud lapsed ei teadnud üldse midagi tänavuaastastest vähiprobleemidest ega sedagi, et vähkide püük on keelatud. Mitmed küsitletud oleksid põrutanud augustikuus kõhe koos vanematega vähki püüdma. Ökoskaut-noorjahimees laagritest osavõtu entusiastideks tuleb lugeda aga Raivo Reinartit Tornimäelt ja Aldo Laidi Jürist, kelle poisid juba teist aastat järjest sellest üritusest osa võtavad. Aldo sõnad olid, et kaks jahimeest on nende hulgast nüüd kindlasti sirgumas ning õiged võtted ja asendid laskekunstis tulebki just noorena selgeks saada. Peale selle on osavõtt tähtis ka nii jahikultuuri kui üldkultuuri ja silmaringi kasvatamisel juba maast-madalast. Orienteerumine maastikul kulub samuti ara ning veel mitmed muud oskused ja teadmised. Laagri eelviimasel päeval toimus suur rahvusvaheline lõkkeõhtu koos naabruses olnud välismaalaste laagriga. Ümber suure lõkke ringles ringmängus üle 20 rahvuse esindaja. Skautide varjuteater rääkis oma loo rahvusvahelises varjude ning inglise keeles, loodetavasti sõlmiti seal ka mõni rahvusvaheline kontakt. Nüüd on kõik see juba möödas, aga lõkete kuma jääb hinge. Mis saab edasi?