Petserimaal Pitalova külas, kus 1919. aasta 2. aprillil langes Eesti skautluse rajaja ja vabadussõdalane Anton Õunapuu, avati 26. mail 1940 mälestusmärk. Sellest sündmusest tulid osa võtma nii Petseri skaudid kui ka külalised mujalt Eestist. Aasta hiljem kehtestati aga nõukogude võim ja mälestusmärk lõhuti maatasa.

Pea pool sajandit hiljem asetasid gildiskaudid, kelle hulka kuuluvad ka kunagised gaidid, noorkotkad ja kodutütred, Vändra Muinsuskaitse Seltsi toetusel Anton Õunapuu sünnikodu Liivoja talu õuele mälestuskivi, meenutamaks, mis hinda on vaba riigi eest makstud.

Pidi saama taluperemees

Anton Õunapuust pidi tegelikult saama põllumees. See oli tema isa Hansu kindel soov ja enesestmõistetav peres, kus teised lapsed olid tüdrukud.

Maaelu kõrval osati tol ajal ka vaimuvalgust hinnata. Anton käis neli talve Vaki koolis. Algkooli lõpuhinded olid nii head, et kihelkonnakoolis sai ta kohe teise klassi.

Anton oli 16, kui talu jäi peremeheta ning naispere otsustas talu elushoidmise üle võtta, et Anton saaks kõigest hoolimata haridusteed jätkata. Kodu tugi aga ei katnud hariduse omandamise kulusid ja nende hankimiseks õnnestus Antonil Koonga vallakirjutaja Jüri Trauringi abil hakata teenima raha Koonga ja Veltsa vallamajas vallakirjutaja abina, hiljem vallakirjutajana Taali vallas. Edasi kirjutajana Tallinna Vastastikuses Krediidiühistus. Päeval ta töötas, õhtul õppis.

Tallinnas avanes hakkajal noormehel tee spordimaailma. Temast sai Spordi Seltsi Kalev aktiivne tegelane. Selts asutati edumeelse eesti intelligentsi algatusel, ja kuigi Vene tsaari kulli all oli isamaalisus peaaegu keelatud, tegeldi seltsis sporditegemise sildi all ka eestluse kui meelsuse äratamise ja arendamisega. Seltsi liikmeskonnas oli ka hilisem Eesti Vabariigi president Konstantin Päts.

Selts korraldas kuulsaid 25 versta jookse Keilast Tallinna. Kaasaegsete mälestuste järgi oli end järjekordseks jooksuks registreerinud sportlastest kohal 15. Kõik nad vaatasid imestusega, kuidas Anton Õunapuu saapad jalast võttis ja stardijoonele paljajalu astus. Põhjus oli lihtne, tal polnud jooksukingi!

Maantee oli libe, kohati pidi tee ääres rohu sees jooksma. Oli ka teine paljajalu jooksja – Kārlis Tennisons, keda rahvas tundis paljasjalgse Tõnissonina.

Jooksu võitis Anton Õunapuu ajaga 1 tund 53 minutit. Tennisons jäi viimaseks.

Antonile oli see esimene suur võit, mis sidus ta spordiga kogu eluks. Ta hakkas Kalevi renditud Lootuse aias korraldama Soome−Rootsi laulumänge ja andis 1908. aasta lõpus välja brošüüri “Uued Soome−Rootsi laulumängud juhatusega”. Selles oli 13 meie noortele veel peaaegu tundmatut ringmängu.

Anton Õunapuu vedas ka pallimängukursusi, käis õpetamas Vändras, Viljandis, Pärnus... Sportlasena oli ta ise oma spordiseltsis võimlemisele ja kergejõustikule alusepanijate hulgas kiireim 100 meetri jooksja ning parim kaugushüppaja. Eestis oli tol ajal suur nõudmine spordiinstruktorite ja spordijuhtide järele.

Noore mehe tegevus oli jätnud tugeva mulje Kalevi juhtkonnale ning nii said sõprade ja spordiseltsi toel teoks Antoni õpingud Soomes, kus ta tutvus boyscout’ide tegevusega, mille küll venelasest kindralkuberner oli seal ära keelanud. Eestimaal see polnud keelatud. Anton oli Soomes veidi üle nelja aasta ning jõudis Eestisse tagasi siis, kui algas I maailmasõda, ja tõi kaasa skautluse.

Tänapäeval peetaksegi Anton Õunapuud Eesti skautluse isaks, sest tema skaudid rääkisid eesti keelt ja omasid eesti meelt. Varasemad skaudisalgad pidid Vene seaduse järgi rääkima vene keeles. Peagi kasvas Anton Õunapuu “Soomest imporditud” skautlus Tallinna Skautide Malevaks.

1917. aasta sündmused Venemaal mõjutasid otseselt ka Eesti elu. Skautluse kõrval organiseeris Anton Õunapuu Õppiva Noorsoo Roodu, millesse kuulus õpilasi ja skaute reaal-, kommerts- ja kaubanduskoolist, kokku üle 300 noore. Need mängisid suurt osa 1918. aastal Tallinna kaitsmisel Vene madruste jõukude vastu, kes 4. veebruari öösel tahtsid Tallinna röövima tulla. Järgmisel päeval algas juba Saksa okupatsioon, mis lõppes sama aasta 11. novembril.

Esimesed lahingud

Nüüd oli eestlaste käes võimalus kaitsta oma vabariiki.

21. novembril 1918 kutsus Kalevi esimees Leopold Tõnson kokku liikmete koosoleku. Ta tegi ettepaneku moodustada kalevlastest eraldi väeosa. Nii saadigi Vabadussõjast tuntud Kalevlaste Malevaks, mille pealikuks sai Leopold Tõnson ja tema abideks Bernhard Adams ja Anton Õunapuu. Esimesse lahingusse läks malev järgmise aasta 2. jaanuari varahommikul. Anton Õunapuud tabasid kaks kuuli rinda, üks läbis käe ja neljas riivas kaela. Vaatamata sellele jätkas ta korralduste andmist, kuni arst sekkus.

Õnneks ei olnud ühegi kuuli tabamus eluohtlik. Teinegi kord sai ta Vabadussõja lahingutes haavata – kuul läbis mehe kopsu. Kui Anton haiglasse saadeti, tulid mehed teda saatma. Ta ulatas igaühele käe ja ütles: “Oodake, ma tulen tagasi.” Ja läks tagasi! Aga 2. aprillil 1919 peetud lahing Petserimaal Pitalova küla juures jäi talle viimaseks.

Peale mälestuskivi Anton Õunapuu kodukohas, mille juurde on Eesti Skautide Ühing püstitanud ka paiga ajaloolist tähtsust seletava tahvli, meenutab teda veel tegutsev skautluse veteranide gild, mis kannab nime Eesti Skautlik Antoni Keskgild.

Tänavu korraldasid noored skaudid skaudioskuste võistluse Anton Õunapuu karikale. Selle võitis ökoskautide Tallinna rühma Rabapistrik salga võistkond. Anton Õunapuu elu ja lugu on raiutud ka raamatusse “Anton Õunapuu ja meie”.

Eesti skautlus sai tänavu 100 aastat vanaks.