Jahinduse ja keskkonnaskautluse koostöös läbiviidava projekti "Ökoskaut-noorjahimees 2004" V ökolaager maandus seekord Järvi järvede piirkonda Pikkjärve äärde. Rajatud kena laager pälvis mitmete külastajate, sealhulgas olümpiavõitja Erika Salumäe heakskiidu.
4.juulil kogunes Tallinnas Eesti Jahimeeste Seltsi keskuse aeda seltskond poisse-tüdrukuid ja nende vanemaid, et saada ettevalmistus järjekordseks nädalaseks laagriks. Järgmisel päeval pandi juba telgid Pikkjärve ääres püsti. Keskkonnateadlikkuse projekt, mida rahastab KIK, on igas ökolaagris sisaldanud ka kolm jahinduslikku päeva, mis viiakse läbi noorjahimeeste kokkutulekuna.
Põhitoetaja on Eesti Jahimeeste Selts
Juba viis aastat on Eesti Jahimeeste Selts olnud selle projekti elluviimisel põhitoetaja. Jahinduspäevi on aidanud läbi viia Valga, Rakvere, Vormsi, Võru ja Harjumaa jahimehed. Noortelaagrite korraldamiseks on valitud erinevaid paiku Eestimaal selleks, et tundma õppida oma väikese kodumaa erinevaid paiku ja loodusväärtusi ning selles hämmastavalt mitmekülgses keskkonnas viibimise põhitõdesid. Loodust ja iseennast selles saab tunnetada ainult läbi tegevuse, läbi orienteerumise nii maastikul kui kõiges, mis puudutab inimese ja keskkonna, selles elavate ja liikuvate ning ka liikumatute olendite vahekorda.
Keskkonnateadlikkuse üldisest kesisest tasemest annavad tunnistust kasvõi terariistadega täksitud ja vigastatud puud, mis meid laaripaigal ees ootasid. Muidugi kasutasime selle näitliku õppeabinõuna ära, aga kui ka sadakond laagrilist sellest õppust võtavad, on tuhandeid teisi, kellele on loodus vaid koht, kus kõik näib olevat lubatud. Sellegipoolest loodame kasutegurit kasvavat, sest need sadakond lähevad omasuguste hulka ja kasvõi suvemuljete vahetamise korras võimendavad ökolaagris nähtut-kuuldut. Ökoskaudid ja noorjahimehed on endiga kaasa kutsunud ka lihtsalt laagrist osa võtta soovijad poisid-tüdrukud üle Eesti. Tänavu oligi tüdrukuid laagris rohkem kui eelnevatel aastatel.
Tallinnast sõideti kohale koos, ühe bussiga, väljastpoolt Tallinna tulijad aga pidid orienteerumistarkustega alustama juba iseseisvalt, et laagripaika üles leida. Seda oli võimalik teha laagri-voldikus leiduva kaardi järgi. Nagu näitas järgmine päev, jõudsid kõik laagrilised õnnelikult kohale ja pärale jõudis ka sama päeva hommikul teele asunud väliköök. Naiskodukaitselastest kokad olid oma moonakoormaga varakult platsis ja peagi saabus kohalike priitahtlike pritsimeeste paakauto puhta veega. Laager võis alata!

Haara poisist kinni ja tee temast mees!

Jahimeestele pole see sugugi võõras tegevus, kuivõrd selle taga aga on ühiskondlikku haaret. Eks ole suurem osa neist sirgunudki jahimeheks oma vanaisa ja isa või onu või hoopiski naabrimehe jälgedes käies. Vahel ka tare taga metsas salamahti püssi paugutades. Maailm aga avardub suure kiirusega ja seda saab omakorda teadvustada mööda maailma käies ning nähes-õppides muudki kui kodukandi jahimeeste elu. Tunneme ju kõik juba poisipõlvest peale seda lauset, et mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Maailma mastaabis hakkas Jukudest maailmamehi tegema üks Briti koloniaalvägede ohvitser, inglaste Buuri sõja kangelane ja hiljem Inglismaa ratsaväe kindral-inspektor Robert Baden-Powell. Temale kuuluvadki sõnad: "Haara poisist kinni ja tee temast mees!". Ta on vist ainus mees maailmas, kellele anti lordi tiitel selle eest, et tema eestvedamisel tekkis ülemaailmne poisteorganisatsioon, mille liikmeid nimetatakse skautideks. Ehkki toimus kõik eelmise sajandi alguses, on see tänini maailma suurim ühiseid aateid omav noorsooühendus kui ka sellest väljakasvanud vanade skautide vennaskond, haarates oma 30 miljonit liiget.

Nüüdseks on skautlusse haaratud ka tüdrukuid ja Eestiski on varem ainult poisse ühendavast Eesti Skautide Malevast välja kasvanud kõigile avatud Eesti Skautide Ühing. Ingliskeelne sõna scout tähendab otsetõlkes küll luurajat, aga üle maailma on selle sõna sisu hoopiski laiem. Mõiste alla scout on mahtunud nii metsluse staadiumis elu elavad looduseinimesed-jahipidajad kui ka muistsed kuningas Arthuri ümar laua rüütlid, maadeavastajad, üksikule saarele uhutud robinsonid, rändurid, teerajajad teaduses, aga ka karused kütid, kes kasutavad algelisi relvi, et olla metsloomast üle rohkem meisterlikkuse kui tehnilise varustusega. Vanu algasukate ja asunike jahitraditsioone elustavad näiteks Ameerika Ühendriides just skaudid. Nende Arrowclub-id tegelevad peale selle veel Ameerika punanahkade eluviiside viljelemisega rituaaltantsude ning vigvamieluni välja. Indiaanlastelt on paljugi õppida. Oli Kõrvemaa 2004 laagriski indiaani saun. Aga ka meie rahval on oma rikas minevik ja pärimused. Kahjuks hakkame neid Hollywoodi filmide ja odava massiteadvuse mõjul unustama. Näiteks käime usinalt kanuumatkadel, unustades Eestimaal veel möödunud sajandi keskel kasutusel olnud kipakad ruhed. Nendega sõitmine nõudis vilumust ja osavust, tean seda omast käest. Me ei oska neid enam ehitada, ehkki nendega võiks seigelda samaväärselt kanuudega. Meie jahimeeste hulgas on rohkesti mehi, kes võiksid noorjahimeeste gruppide eestvedajatena ka ülemaailmses skautluses kaasa lüüa, luues sellega pinda kuni riigipeade ja kuningate keskkonnateadlikkuse tasemeni välja. Pole ju saladus, et mitmete lääneriikide presidendid, peaministrid ja kuningad on olnud skaudid või gaidid. Miks ei võiks meilgi olla noor-jahimeestest liikmetega arro-club taolisi seltskondi, kes tegeleksid muu hulgas ka eesti vanade jahitraditsioonide kogumise ja isegi mingil määral elustamisega? Või looksid uusi eluviise propageerivaid kombeid? Uitmõtted?

Siia ei tuldud auhindade pärast Minu kõrvus kajab ikka veel ühe viktoriini võitnud poisi lause auhindade jagamisel, kus ta kurtis, et sai ainult pastapliiatsi ja tahvli šokolaadi. Pastapliiatsid aga olid EM 2004 ja "Eesti Jahimees" logodega meened võistlustest osavõtust. Mida pidid siis ütlema mitmevõistlejad, kus esimese kolme koha võitjad said eri kaaluga arbuusid, mis nähtavasti kohe ära söödi, ja keegi ei virisenud. Hinnaliste auhindade jaoks napib sellistes laagrites vahendeid, sest osavõtjate arv on võrreldes tuhandetesse ulatuvate liikmete arvuga kokkutulekutest oluliselt väiksem, osalustasu hoitud nii madal kui võimalik. Kuid ega siis auhindade rahalise väärtuse pärast laagrisse tulda. Auhind on tunnustus, mitte tasu. Või on see kaasajas vale mõtlemine? Ka suurtel jahimeeste kokkutulekutel rõhutatakse rohkem kokkusaamise ja sõpruse tähtsust, võistlustelt saadud hasarti ning emotsioone, mitte aga auhindade rahalist väärtust. Ökoskaut-noorjahimees laagrid on eeskätt ikkakeskkonnateadlikkuse arendamise paigad, kus ka võisteldakse, et võrrelda oma võimeid ja leida nõrgad kohad, milles ennast veel treenida. Seepärast on tarvis hoiatada, et kui edaspidigi selliseid laagreid veel korraldatakse, siis neid, kes sinna suurte kallihinnaliste auhindade järele tulevad, ootab ees pettumus. Parimad tulemused ja auhinnalised kohad jagunesid alljärgnevalt: sporting-laskmises tuli esikohale Kristjan Semjonov, teine oli Hergo Kasesalu ja kolmas Andri Roos. Õhkrelvast laskmises oli ülekaalukalt esimene Esti Viilup, temale järgnesid Karmo Viilup ja Anna-Kaisa Veetamm. Jahindusliku mitmevõistluse võitis võistkond "Tigu" koosseisus: Arvo Kuuse, Ott Roosman ja Rauno Viirg, teisele kohale tuli võistkond "Põdrad" ja kolmandale võistkond "Rüblikud". Viktoriinis jagunesid kohad võistkondade vahel nii, et esimesed olid "Lagled", teised "Parmud" ja kolmandad "Alumised rauad". Jahinduslike päevade üldvõitjateks osutusid Padise noorjahimehed, kes võtsid osa kogu laagri seitsmepäevasest tegevusest, mis sisaldasid ka skautlike teadmiste omandamist, kahepäevase orienteerumismatka, rambora-ja läbimist ning oskuslikku tegutsemist ööhäire ajal.

Küsitlus andis vahvaid vastuseid "Tuhkrute" salga juht, vanemskaut Annika Trass küsitles laagri lõpus oma salga liikmeid laagri kohta ja sai mitmeid huvitavaid vastuseid. Kuidas said teada meie laagrist?
Sten: vanaisa luges "Linnalehest";
Taavi: internetist;
Kaarel: isa luges "Eesti Jahimehest";
Mikk: sõber kutsus.
Miks sa tulid laagrisse?
Reigo: et oleks suvel midagi teha ja siin pole elektrit;
Taavi: siin on lahedam kui teistes;
Kaarel: sellepärast, et siin on jahimeestega ka tegu;
Henry: lugesin kava läbi ja hakkas meeldima;
Marek: et saaks osavamaks ja targaks. Mis äratas huvi laagri reklaamis?
Reigo: et asus metsas;
Taavi: et kogu aeg on tegevus, matk meeldis;
Marek: matk.
Kuidas end praegu tunned?
Reigo: normaalselt, punniliselt, soojalt;
Taavi: peab igalt poolt kratsima;
Kaarel: hea tunne, mulle laager meeldis, hästi korraldatud;
Henry: mõnus. Kuidas oled rahul laagri tegevusega?
Taavi: jaa... aeda oli lahe ehitada;
Henry: kõike oli mõnus teha;
Sten: matkal oli vahepeal igav;
Kaarel: lõkkeõhtu oli väga hästi korraldatud ja näidend oli lahe, ööhäire oli lahe, ma jäin isegi uskuma; Mikk: ümber järve jooksmine oli lahe. Kas õppisid siin ka midagi uut, mida varem ei teadnud? Henry: kompassi kasutama, sõlmi tegema, asimuuti määrama; Marek: sõlmi, lõkketüüpe, teemärke. Ei teadnud, et skaudilaagris on lahe; Mikk: sõlmi, pärgi tegema, päris palju loomi, jälgi nägema; Kaarel: kuidas lõket ühe tikuga põlema panna. Kuidas suhtusid sellesse laagrisse sinu vanemad? Mikk: nad olid päris rõõmsad, et ma siia tulin. Siis saab kodus vaikust; Taavi: olid päris õnnelikud, et me relva õpime. Kaarel: nad olid väga rõõmsad, ütlesid, et peaksid kindlasti sinna minema. Isa soovitas ka, sest olen jahihuvi-line; Henry: et ma oskaksin midagi ehitada ja saaksin targaks. Mahakirjutus matkapäeviku leheküljelt Rajale läksime teisena. Oma all-laag-rist saja meetri kaugusel algasid juba vaidlused. Jõudsime ühe järve juurde ja hakkasime otsima mingit kraavi. Möllasime mööda metsa, aga kraavi ei olnudki. Siis otsustasime, et A punkt on läbitud ja suundusime edasi. B punkti leidsime lihtsalt, kuid C punktiga oli jama. Kaardi järgi asus ta keset raba, kuhu me ka läksime. Igal pool oli õudselt märg ja mõni ka kukkus. Arvasime, et oleme piisavalt raba näinud. Nüüd otsustasime, et läheme ainult teed mööda. Kaks korda möödusime tee ääres vedelevast ühest roostes Golfi vrakist. Henry aga seletas tähtsalt, et signalisatsioon on veel peal. Korraga hakkas Miku vingumine juba pinda käima. Ta tahtis süüa. Tegime siis toidupausi. Tekkis vaidlus, mille käigus hääletati D punkt mängust välja. Kõmpisime E-sse, ja kuna tee ääres kasvas palju aasalilli, tahtsid kõik poisid, et salgajuht neile pärjad pähe teeks. Nad isegi said oma tahtmise... Varsti olimegi ööbimispaigas. Seal sai palju nalja. Hundud tegid Jack-Assi Päta moodi ja meie tuunisime vanaisa. Hommikul leppisime Otiga kokku, et salkadega kohtume sillal. Polügoonil läks ilm väga ilusaks ja avastasime, et pomm võis päris suurt auku teha! Pikaks jututeemaks kujunes mõte, et me kõik võiksime olla õed ja vennad. Arutasime, kuidas toimiks pere, kus on 80 last. Sokkide pesemine, ülikooli Õppemaksud, sünnipäevad ja jõuluvana kingikott. Seljatraumad oleksid garanteeritud. Kõndisime, kuni jõudsime esimese vaatetornini. Nii me sõimegi seal kõikuvas tornis. Laudtee õõtsus, lirtsus ja oli vee all. Laulsime igasuguseid laulusid. Lahe oli!

Laagrikateldes kees sõdurisupp

Juulikuu teisel nädalavahetusel pandi laagrikateldes keema hernesupp. Kui Vormsil toitis ökoskaut-noorjahimeeste laagriköök kohaliku koguduse laulupeo rahvast ja Mäe-Kiidil tehti varjuteatrit naabruses asuvale rahvusvahelisele noortelaagrile, siis tänavu oli meie laagri mundrikandjate esindus austamas Teises maailmasõjas punaste poolt maha lastud Eesti lendurite mälestust. Pärast pidulikku tseremooniat mälestuskivi juures kogunesid vanad rindemehed ja kokku tulnud rahvas läheduses asuvate varjualusega laudade juurde, kuhu vahepeal olid jõudnud laagrist kohale ka termosed kuuma supiga. Vestlustes veteranidega ja kohalike inimestega rullus laagrist osavõtvate noorte ees lahti laiemale üldsusele unustusehõlma kadumas mälestus eesti mehemeelest ja nõukogude relvajõudude autusest praktiliselt relvad maha pannud eesti sõjaväelaste suhtes. Sel päeval oli ka Kõrvemaa 2004 laagrimenüüs tihe hernesupp, mis kõikidel põsed punetama pani. Nii said meie ökoskaudid ja noorjahimehed osa sellest sündmusest, millest nendeni õhkus eestlaste veel haudavarisemata vabadustihaldava hinge põhjatu ustavus oma iseseisvusaatele. Veel on mände mühavaid... Tiigi peegelsile vetepind helkis loojuva päikese helgis. Laagri lõpuni oli jäänud üks päev. Järgmisel hommikul langes laagrilipp, algas telkide mahavõtmine. Ka uhke lipumast rändas koos laagriehitisteks kasutatud materjaliga virna selleks ettenähtud kohale. Laagriplats, mida kokkuleppel RMK-ga oli nädal aega sinnakogunenud prahist puhastatud, käidi veelkord põhjalikult üle, et vähemalt ökoskaut-noorjahimees laagrilised meelde jätaksid, kuidas iga korralik maailmakodanik peaks suhtuma meie elukeskkonna puhtusesse. Seekord ei kehtinud sugugi skautide raudne reegel, et laagripaik looduses peab lahkudes olema samasugune, kui siis, mil sinna tuldi. Avalikuks kasutuseks mõeldud Pikkjärve kaldaäärne oma sinnaehitatud lõkkeplatside, puuhoidlate ning katusealustega jäid maha hoopis paremas korras, kui siis, mil sinna saabus ökoskautide eelsalk laagriplatsi välja ehitama.
"Ökoskaut-noorjahimees 2004" projekt jätkub veel septembris laskurlaagriga Lutakul, seejärel tuleb aeg tänavuaastase projekti otsad kokku tõmmata ning analüüs teha.