Turism kui kiirelt arenev majandusharu on endaga kaasa toonud Põhja-Aafrikast ja Aasiast pärineva vesipiibu suitsetamise ehk kõnekeeles piibutamise kultuse globaalse leviku. Eesti turismifirmade tähelepanekute kohaselt toob iga kümnes Egiptusest naasnud turist peale suveniiride kaasa ka vesipiibu.

Piibutamine arvatakse olevat süütu seltskondlik ajaviide, mida toetab petlik arvamus, et läbi vesipiibus oleva veefiltri tulev tubakasuits ei saa olla tervisele nii kahjulik kui sigaretisuitsetamine. Peale selle, et vesipiibu tubakas on maitsestatud ja lõhnastatud erinevate ainetega, mis kõrvaldavad tubakale omase kibeda maitse, on mitmed vesipiibu tubaka pakendid märgistatud teabega, et see tubakas sisaldab "vaid" 0,5% nikotiini ja 0% tõrva, mis omakorda lisab veendumust piibutamise terviseriski puudumisest. Ka eksitav reklaam internetis julgustab piibutamist kui kõige ohutumat suitsetamisviisi.

Toetudes viimasel viiel aastal avaldatud teadusuuringutele, on tõenduspõhised andmed piibutamise kohta järgnevad. Ükskõik milline tubakas sisaldab sõltuvusttekitavat närvimürki nikotiini, mis on tubaka tarbimishulga oluline regulaator. Sigaretisuitsetaja suitsetab seni, kuni ta saab küllaldaselt nikotiini, et rahuldada organismi harjumuspärast sõltuvusvajadust, kuid mitte niipalju, et tekiks pearinglust. Sellega on seletatav piibutamise ajaline pikkus, mis kestab 20 - 80 minutit, et rahuldada organismi nikotiininälga.

Harjumuspärane piibutamine tähendab aga palju suuremate suitsukoguste sissehingamist, kui see toimub sigaretisuitsetamisel. Kui viimased tõmbavad 5 - 7 minuti jooksul tavaliselt 8 - 12 mahvi ja hingavad sisse 0,5 - 0,6 liitrit suitsu, siis piibutamise tavaseansil tehakse 50 - 200 mahvi, millest igaüks sisaldab 0,15 - 1,0 liitrit suitsu. Seega piibutaja võib ühel piibutamise seansil sisse hingata mahuliselt rohkem kui 100 sigareti suitsu.

piibutamine ei ole sigaretisuitsetamise ohutu alternatiiv;
tavaline ühetunnine piibutamisseanss sisaldab 100 - 200 korda suurema suitsukoguse sissehingamist võrreldes sigaretiga;
vesipiibu suits, isegi pärast veefiltri läbimist, sisaldab suurel hulgal toksilisi aineosakesi, sh vingugaasi, raskemetalli soolasid ja vähkitekitavaid keemilisi ühendeid;
vesipiibu veefilter ja muud lisakaitsevahendid ei taga piibutamise terviseohutust ega väldi sõltuvuse tekkimist;
vesipiibu suulise jagamine mitme suitsetaja vahel sisaldab riski haigestuda mõnda raskesse nakkushaigusesse, sh tuberkuloosi ja maksapõletikku;
nii nagu sigaretisuitsuses ruumis viibimine ohustab mittesuitsetaja tervist, on see samaväärne passiivse suitsetamisega ka piibutajate seltskonnas. Seejuures lisanduvad vesipiibu tubaka põletisainena kasutatava püüsöe enda põlemisproduktid vingugaasi ja teiste keemiliste ühendite näol.

Ehkki vesipiibu veefilter neelab osa nikotiinist, võib ka algaja suitsetaja vesipiibuga eksperimenteerides saada piisava nikotiinidoosi, et tekitada organismi sõltuvust. Piibutamise ohud ei piirdu ainult nikotiiniga, sest nii suure koguse tubakasuitsu sissehingamine tähendab ühtlasi ka vingugaasi, raskemetalli soolade, vähkitekitavate jt keemiliste ühendite sattumist organismi koguses, mis toimib tervist kahjustavalt, sest vesi "suitsukeemiat" täies ulatuses kinni ei pea. Seda teavad ka vesipiibu valmistajad ja nendega kaubitsejad, kes siis täiesti ohutut suitsetamist reklaamides pakuvad aktiveeritud söe või puuvillaga täidetud huulikuga varustatud vesipiipu või siis lisakaitsevahenditena vesipiibu veele lisatavaid kemikaale ja spetsiaalseid plastikust söefiltreid väiksemate õhumullide tekitamiseks. Mingit ohutuse garantiid need aga ei anna. Sissehingatavad suitsu kogused muidugi varieeruvad, olenevalt vesipiibu mudelist ja suitsetamisviisist, kuid ükski vesipiibu liik suitsetamise vahendina pole tervisele ohutu, olles krooniliste kopsu ja südame-veresoonkonna haiguste ja vähkkasvajate tekke peamiseks riskifaktoriks.

Pikemaajaline viibimine piibutajate seltskonnas ohustab ka mittesuitsetajat kõigi passiivse suitsetamise tagajärgedega samaväärselt sigaretisuitsetamisega. Eriti ohtlik on piibutajate seltsis viibimine lastele ja rasedatele. Ohtu suurendavad lisaks piibusuitsule veel ka tubaka põletisaine produktid, sealhulgas vingugaas.

Piibutamine oma meeldiva aroomi ja maheda maitse tõttu on peamiseks ahvatluseks just noortele, kes pole kunagi varem suitsu proovinud ega suitsetanud. Just see on tõeline suitsulõks, sõltuvuse tekitamine, ilma et nad ise sellest aru saaksid. Esialgne põnevus asendub tasapisi ja märkamatult harjumusega, mis avab tee juba sigarettide suitsetamisele ja sealt pole ka pikk tee narkootikumide tarbimiseni. Pealegi pole ju harvad ka noorte piibutamispeod, kus vesipiibus vee asemel kasutatakse alkohoolseid jooke (peamiselt veini) või siis asendatakse suitsetamistubakas kanepiga.

On tähelepanuväärne, et müütiline uskumus piibutamise ohutusest on levinud koos piibutamishullusega nii Euroopas kui Ameerikas, kuid samal ajal hakanud kaduma mitmetes islamiriikides. Nii on järjest rohkemates islamiriikides vaba aja veetmise kohtades piibutamine siseruumides seadusega keelatud. Meie tubakaseaduse sätted suitsetamise keelustamisest kohvikutes, baarides, ööklubides jt toitlustamisega seotud ettevõtetes jõustuvad 2007. aasta juunis. Nimetatud vaba aja veetmise kohtades on siseruumides lubatud suitsetada ainult spetsiaalselt selleks ettenähtud ruumis, mille sisseseadmine sh nõuetekohase vestilatsiooniga ei ole ettevõttele kohustuslik.