Anton Õunapuu sündis 7. novembril 1887 Vändras talupoja peres. Koolis käis ta Vändras kuni sai 16 aastat vanaks. Isa surma tõttu pidi ta kooli katkestama ning tööle minema. Aastal 1908 läks ta elama Tallinna, kus jätkas õpinguid õhtukursustel.
Anton Õunapuu oli hea sportlane ja spordiseltsi "Kalev" liige. Seltsi toetusel asus ta Soome õppima ning lõpetas Helsingis Võimlemise Instituudi. 1913. aastal tuli ta Eestisse tagasi ja töötas mitmetes koolides võimlemisõpetajana.
Tuntuks sai Anton Õunapuu Tallinna Reaalkooli ja Tallinna Poeglaste Kommertskooli võimlemisõpetajana, sest neis koolides asutas ta a. 1917 skaudirühmad. Esimesena neist teadaolevalt Tallinna Poeglaste Kommertskooli juures. Liikumine laienes ja peagi loodi Tallinna Skautide Malev.
1917. aasta suvel määrati Anton Õunapuu linna politseimeistriks. Ta organiseeris u. paarisajast koolinoorest korra eest hoolitseva õppiva Noorsoo Roodu.
Kui algas Vabadussõda, läks Anton Õunapuu rindele ja sõdis "Kalevi Maleva" koosseisus. Eesti vabaduse eest võitles rindel kokku umbes 50 skauti, 9 neist said surma. 1919. aasta Järveküla lahingus Narva lähedal sai Anton Õunapuu haavata ja toodi Tallinnasse ravile, kuid läks enne täielikku paranemist uuesti rindele, kus 2. aprillil 1919 ka surma sai. Eesti skaudiliikumise isa maeti 9. aprillil 1919 oma sünnipaiga kalmistule Vändras. 1940. aasta mais avati tema sõjas langemise kohale üle 2 meetri kõrgune graniitsammas. Sama aasta lõpul see sammas seoses kommunistide võimuletulekuga hävitati.

Pealik Anton Õunapuu
er. kpt Harri Henn

Sündis 7. nov. 1887. a. Vana-Vändra vallas Pärnumaal. Spordiselts "Kalev" sõprade toel lõpetas 1913. a. esimese eestlasena Helsingi ülikooli võimlemis-instituudi. Ühtlasi sooritas ta väga nõudlikud ujumistreeneri-vetelpäästja katsed Lappeenrannas. Õunapuu huvitus ka tervishoiust. Ta sooritas masseerija eksami ja rajas Tallinnas ortopeediakabineti, asudes ravima laste selgroo väärarenguid ja muid füüsilisi defekte. Soome eeskujul asus A. Õunapuu 1911. a. esimese eestlasena propageerima skautluse ideid (vastukaaluks Vene riigis loodud "noorte luurajate" rühmadele). 1916 asutati tema juhtimisel esimesed skautide rühmad Tallinna koolides, kus ta oli võimlemisõpetajaks. 1917. a. organiseeris ustavatest poistest 340-liikmelise õppuromakaitselaste salga, mille liikmeist 82 olid skaudid. Just Õunapuu õppuromakaitselased olid need, kes 24. veebr. 1918 lõid lahingu sadamast linna tungivate vene madrustega, paisates nad tagasi ja julgestades Päästekomitee aktsiooni Vabariigi väljakuulutamisel. Õunapuu poisid julgestasid Eesti Panka, kus Päästekomi-tee töötas, ja tagasid iseseisvusmanifesti laialikleepimise linnas. Saksa okupatsiooni ajal organiseeris A. Õunapuu põrandaalust Kaitseliitu oma ustavatest õppurvabatahtlikest. Vabadussõja alguse eel 21. nov. 1918. a. asus spordiseltsi "Kalev" liikmeid treenima riigikaitseks. Need poisid panidki aluse 16. dets. mainekale Kalevlaste Malevale, mille tehnikakompanii juhiks ta määrati. Esimest korda sai pealik Õunapuu haavata 16. jaan. 1919 lahingus Järveküla juures. Ta langes Eesti iseseisvuse ja vabaduse eest Suur-Bereznjuki all 2. aprill 1919. a. Pealik Õunapuud autasustati postuumselt vapruse eest Vabadusristiga. On maetud Vändra kalmistule.
Pealik Anton Õunapuu oli: "ISAMAA AUKS - ALATI VALMIS!"
Sõja kestel langes 25. detsembril 1919. a. rügemendiks laiendatud malevas 7 ohvitseri.